Uudised

Tugispetsialistide rollid haridusasutustes

20.10.2022

7. okt. 2022 Tiina Talussaar, HARNO; Pille Häidkind ja Liina Õmblus, Eesti Eripedagoogide Liit; Astra Schults, Eesti Koolipsühholoogide Ühing; Merilin Uder, Eesti Sotsiaalpedagoogide Ühendus; Sirli Pikk, Eesti Logopeedide Ühing - 3 kommentaari

Kõikide tugispetsialistide töös saab eristada kahte peamist osa: hindamine ja sekkumine, sh nõustamine. Valdkondi ja sihtgruppe analüüsides ilmneb, et need kattuvad enim eripedagoogil ja logopeedil ning koolipsühholoogil ja sotsiaalpedagoogil.

Tugispetsialisti poole pöördutakse haridusasutuses enamasti siis, kui õppija igapäevane toimetulek on takistatud ning vaja läheb tugispetsialisti erialateadmisi takistuste ületamiseks. Abi otsija on teinud tugispetsialisti poole pöördumisega olulise sammu: ta on andnud tugispetsialistile teada, et raskuse ületamiseks ei ole piisanud seni proovitud tegevustest.

Tugispetsialisti töö on hinnata abivajaduse olemust ning pakkuda lahendusi, vajadusel sekkuda ise ja/või kaasata teisi täiskasvanuid. Äärmiselt oluline on tugispetsialistide töös ennetav tegevus: kui tugispetsialist kuulub haridusasutuse meeskonda, saab ta aidata luua õpikeskkonda, kus võimalus õppimisel edu kogeda on võimalikult suur ja takistusi vähe. 

Artiklis keskendume lasteaedades ja koolides kõige sagedamini töötavatele tugispetsialistidele, kelleks on logopeed, eripedagoog, koolipsühholoog ja sotsiaalpedagoog. On oluline, et tugispetsialiste rakendataks just nendes rollides, milleks nad on valmistunud. 

Hindamine

Hindamine on info kogumine õppija ja tema arengukeskkonna kohta, et mõista juhtumi olemust ning planeerida järgnevat sekkumist, aga ka jälgida sekkumise sobivust ja hinnata tulemusi. Alustatakse lähtetaseme hindamisest ning infot kogutakse mitmel moel. 

Koolipsühholoog hindab õppija psühholoogilist arengut ja õppeprotsessis toimetulekut mõjutavaid tegureid, need on psüühilised protsessid, isiksuse omadused, emotsionaalne seisund, vaimse tervise probleemid, suhtlemis- ja käitumisoskused. Õppija tunnetusprotsesside hindamiseks kasutab koolipsühholoog standardiseeritud ja normeeritud vahendeid; isiksuse omaduste, emotsionaalse seisundi ja vaimse tervise probleemide hindamiseks kasutab ta teste ja küsimustikke. Samuti hindab koolipsühholoog õppija käitumist ja vastastikust mõju eakaaslaste, õpetajate ja lapsevanematega. 

Sotsiaalpedagoog analüüsib vaatluste ja vestluse põhjal abi vajava õppija ning võrgustikuliikmetega (õpetajad, lapsevanemad, vajadusel teised tugispetsialistid, lastekaitsetöötaja, perearst jt) õpilase toimetulekut, seda takistavaid ja toetavaid tegureid. Sotsiaalpedagoog hindab lapse kaasatust ja sotsiaalset staatust rühmas/klassis, kasutades sotsiomeetrilisi meetodeid. Õppija sotsiaalset tervist, sh sotsiaalseid oskusi, hindab ta vaatluste, vestluste, testide ja küsimustikega. 

Eripedagoogi ja logopeedi ettevalmistus võimaldab kindlaks teha õppija erivajadused. Eripedagoogi sihtrühma kuuluvad mistahes erivajadustega õppijad, sh kommunikatsioonihäiretega lapsed ja noored, logopeedid keskenduvadki eelkõige neile. Mõlemad tugispetsialistid oskavad anda üldise hinnangu teise spetsialisti valdkondades (nt logopeed oskab hinnata, kui taju vajab arendamist; eripedagoog märkab, kui kõne mõistmine vajab tuge). Kommunikatsiooniprobleemid esinevad nii isoleeritult kui kuuluvad ka erivajaduste liikide juurde, st õppija võib vajada mõlema tugispetsialisti teenuseid. 

Logopeed selgitab välja kõne- ja keelepuudega, sh suulise ja kirjaliku kõne probleemidega lapsed, hinnates kommunikatsioonivõimet (suhtlus- ja kõnemõistmisoskused, hääldus, hääl, sõnavara, kõne sujuvus, grammatiliste vormide ja lausemallide kasutamise oskus, tekstiloome, lugemis- ja kirjutamisoskus) ning vajadusel neelamisfunktsiooni. 

Eripedagoog hindab õppija arengutaseme vastavust tema vanusele ja eripärade ulatust tunnetustegevuses (taju, mälu, mõtlemine, tähelepanu), õpioskustes (keskendumine, töövõime, abi vastuvõtmine jmt), sotsiaalsetes oskustes (suhtlemis- ja koostööoskused, eneseregulatsioon) ja kommunikatsioonis. Eripedagoog lähtub hindamisel ühelt poolt õppekava nõuetest ja teiselt poolt õppija lähtetasemest. Hindamise käigus teeb ta kindlaks, millisel raskusastmel õpetamine, vahendid ja õpitingimused õppijale sobivad. 

Sekkumine 

Tugispetsialisti üldnimetus osutab, et tema roll on pakkuda spetsiifilist tuge õppijale ja temaga lähedastele inimestele. Seega ei piirdu tugispetsialisti ülesanded üksnes hindamisega ja otsuste tegemisega, vaid õppijale planeeritakse ja rakendatakse sekkumist vastavalt tugispetsialisti erialale. Iga tugispetsialist valib välja kitsamad valdkonnad ja teemad, seab pikemaajalised ja lähieesmärgid; otsustab, kellega ja kui sageli ning mis vormis hakkab kohtuma. Tugispetsialist peab sekkudes jälgima, et ta ei aitaks ülemäära ega liiga kaua, kuna see võib pidurdada õppija iseseisvuse kasvu ja õpetaja/lapsevanema toimetulekut. 

Õppijale suunatud sekkumised on näiteks sellised. Logopeed hakkab kaheaastase kõnepuudega lapsega tegelema kaks korda nädalas 20 minuti jooksul oma kabinetis, et kujundada lapsel oskus matkida häälitsusi ja lühikesi silpe (uu, daa-daa, auh-auh jms). 

Sotsiaalpedagoog seab eesmärgiks toetada kümneaastast õpilast vahetunnist tundi üleminekul ning koostab ja rakendab käitumise tugikava uute oskuste kujundamiseks. 

Eripedagoog komplekteerib õpiabirühma ning õpetab kaks korda nädalas grupile jõukohasel tasemel eesti keelt ja matemaatikat. 

Koolipsühholoog võib pakkuda tugiteenust vajavatele õppijatele grupinõustamisi või üks ühele kohtumisi. 

Koostöö õpetajaga eeldab vastastikku valmisolekut ning soovi lapse arengut toetada. Tugispetsialist saab osaleda tunnis vaatlejana või õpetaja kõrval tegutsedes. Kasulik on ühine arutelu õppija jaoks paremate lahenduste leidmiseks ja nende toimivuse hindamiseks. Näiteks võib psühholoog teha koos õpetajaga plaani, kuidas soodustada keskendumisraskusega õpilase kaasatöötamist tundides. 

Kaasava hariduse kontekstis tuleb ühiselt pingutada, et õppija saaks teha võimetekohaselt koostööd paarilise või grupiga. Siin on toeks sotsiaalpedagoog, kes õpetab koostööoskusi nii õppijale endale kui ka grupile, kuhu õppija kaasatud on. 

Tugiteenus puudutab ka lastevanemaid. Tugispetsialist selgitab lapsevanemale arusaadaval moel lapse abivajaduse olemust ning mida on võimalik ja vajalik koduses keskkonnas muuta. Eripedagoog võib anda lasteaialapsele koju parajasti õpitava oskuse harjutamiseks lauamängu või lapsevanemale täpsed juhised, kuidas toetada iseseisvust riietumisel. Koolipsühholoogi pakutav tugiteenus võib sisaldada ka ainult lapsevanemate ja õpetajate konsulteerimist, kes seejärel rakendavad vajalikud muutused ellu. 

Nõustamine

Nõustamine on tugispetsialistide töö lahutamatu ja sageli kõige nähtavam osa. Nõustamist ehk juhendamist võib vajada õppija, kelle tõttu tugispetsialisti poole pöörduti. Sellisel juhul sisaldab nõustamine enamasti nii harimist ehk raskuse olemuse kohta info andmist kui ka konkreetsete probleemide lahendamist. Õppijaga koostöös seatakse eesmärgid, mida soovitakse saavutada, ja töötatakse välja konkreetne tegevuskava, kuidas hetkeseisust soovitud seisu jõuda. Nõustamise loomulik osa on tegevuskava elluviimise jälgimine ja õppija toetamine selle protsessi käigus. 

Nõustama ehk konsulteerima peab mõnel juhul ka täiskasvanuid (nt õpetajat, lapsevanemat, teist tugispetsialisti), kes tegelevad raskusi kogeva õppijaga. Sellisel juhul sisaldab nõustamine eelkõige probleemi olemuse selgitamist ning sellest lähtuvaid nõuandeid suhtlemise, õpetamise ja/või keskkonna kohandamiseks. 

Võib piisata ühekordsest nõustamisest, kuid vajadusel pakub tugispetsialist probleemide eesmärgipärasel lahendamisel korduvat abi. Juhendada ja konsulteerida võib nii individuaalselt kui ka grupis. Mõnikord on otstarbekas sarnaste raskustega õppijad kokku koguda, et probleeme üheskoos lahendada. Samuti võib tugispetsialist kutsuda nõustamiseks kokku kõik täiskasvanud, kes tegelevad ühe ja sama raskustes õppijaga. 

Ennetav nõustamine on pikas perspektiivis tulusam kui eespool kirjeldatud probleemipõhine nõustamine. Niisugune nõustamine võiks olla suunatud mh haridusasutuse juhtkonnale, et õppekeskkond, -korraldus ja -tegevused arvestaksid õppijate arengutaseme ning vajadustega. Näiteks on tugispetsialistid sageli kaasatud nii õppe-, arengukava kui ka kodukorra väljatöötamisse või uuendamisse. Seesuguse erialateadmistest lähtuva nõustamise eesmärk on võimaluste piires ennetada probleemide teket ja avaldumist või vältida nende probleemide eskaleerumist, mida ei õnnestu ennetada. 

Kuna haridusasutused ning õppijate vanus ja vajadused on väga erinevad, võiksid haridusasutuste juhid kaasata tugispetsialiste senisest aktiivsemalt arutelusse, mil moel oleks tugiteenuseid kõige otstarbekam pakkuda ja milliseid tingimusi (vahendid, ruumid, töögraafik) nad oma tööks vajavad. 

Kokkuvõte

Tööandja vastutus on nii hinnata kui ka toetada, et tugispetsialistide ettevalmistus vastaks kvalifikatsiooninõuetele. Tugispetsialisti roll eeldab kõrgel tasemel ettevalmistust: eripedagoogil, logopeedil ja koolipsühholoogil peab olema erialane magistriharidus või 7. taseme kutse; sotsiaalpedagoogil erialane kõrgharidus või kutse. 

Eripedagoogiks, sotsiaalpedagoogiks ja koolipsühholoogiks saab õppida Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis, logopeediks ainult Tartu Ülikoolis. Kutse andmise käigus hinnatakse kutset taotleja kompetentsuse vastavust kutsestandardis toodud nõuetele. Kutse taotlemise ja kutse andjate kohta annab infot SA Kutsekoda. Tugispetsialistidele ametijuhendeid koostades ja tööülesandeid andes tasub tööandjatel samuti eelkõige kutsestandarditest lähtuda.