Uudised

Tasandusrühma õpetaja Liia Schlitski: "Järjekindlus ja kannatlikkus viivad sihile"

07.10.2022

Tallinna Kannikese lasteaia Mürakarude tasandusrühma õpetaja Liia Schlitski on üks neist 21 lasteaiaõpetajast, keda Tallinna linn 7. oktoobril toimuval õnneliku õpetaja galal aasta õpetaja tiitliga tunnustab.

Tallinna Kannikese lasteaias, kus käivad erivajadusega lapsed, on kuus rühma: kolm tasandusrühma, kaks rühma pervasiivse arenguhäirega lastele ja üks arendusrühm. Lasteaia direktor Irja Keiv on väga rahul, et Liia Schlitski aasta lasteaiaõpetaja tiitli pälvis. „Kuna Tallinnas on 125 lasteaeda, on kandidaate sellele tiitlile väga palju. Teiste lasteaedade õpetajatel on selle võrra lihtsam kandideerida, et esile saab tuua ka laste saavutusi ja auhindu küll spordi-, küll joonistusvõistlustel. Meie erivajadusega lapsed võtavad küll samuti konkurssidest osa, aga tavalastega nad siiski konkureerida ei suuda, selles mõttes peab erivajadusega laste õpetaja topelt head tööd tegema. Lisaks väljaspool maja millegagi silma paistma. Liia Schlitski on Kannikese lasteaias veel tervisemeeskonna juht ja kiusamisvaba lasteaia töörühma liige ning veab õpiaia projekti.“ 

Loov, leidlik, osavõtlik

Mürakarude rühma õpetaja abi Margit Jundas iseloomustab kolleegi kui loovat ja leidlikku tegutsejat, kellel on eriline anne laste päevad põnevaks teha. „Liia valmistab suurema osa õppevahendeid ise ning mõtleb igasuguseid põnevaid asju välja. Näiteks meeldib talle koos lastega katseid teha, nii et sageli meenutab meie rühmaruum laborit. Tegevuste ettevalmistamisse ja läbiviimisesse kaasab ta kogu meeskonna, mida kõik õpetajad ei tee.“

Õppealajuhataja Maarja-Liisa Koitsalu lisab, et õpetaja Liia teeb koostööd mitte üksnes kolleegide, vaid ka vanematega, mis on erivajadusega laste puhul eriti tähtis. „Ta tunneb laste pisimatestki edusammudest ja saavutustest rõõmu, elab neile kaasa ja näitab seda ka välja. Liia on väga soe ja hooliv õpetaja, kes ei anna alla, kuigi tulemused nende lastega ei tule kiirelt.“

Kannikese lasteaias on ametis kolm logopeedi ja kaks eripedagoogi. September oli n-ö uuringute kuu, mille jooksul selgitasid tugispetsialistid koos rühmaõpetajatega välja, milline on kõigi laste – nii uute tulijate kui ka vanade olijate – arengutase ja milles kellelgi on vajakajäämisi. 

Oktoobris toimuvad rühmades kokkuvõtvad arengukoosolekud, kus osaleb ka juhtkond. Koosolekul vaadatakse üle iga lapse areng, toimetulek ja edusammud. Samasugune analüüs toimub kevadel.

Liia Schlitski räägib, et ta on lasteaiaõpetajana töötanud 15 aastat, neist viimased neli Kannikese lasteaia tasandusrühmas. „Õppisin lasteaiaõpetajaks Tallinna Pedagoogilises Seminaris ja läksin pool aastat enne kooli lõpetamist tööle ühte Mustamäe lasteaeda. Töötasin tavarühmas ning pärast lapsepuhkust paar aastat osalise koormusega sobitusrühmas. Kui mind Kannikese lasteaeda tasandusrühma õpetajaks kutsuti, julgesin väljakutse vastu võtta, sest olen erivajadustega laste kohta teadmisi omandanud mitmesugustel koolitustel.“

Õpetaja Liia hinnangul tava- ja tasandusrühmas töötamisel suurt erinevust ei ole, välja arvatud see, et lapsed omandavad teadmisi aeglasemalt ja teemasid tuleb kauem käsitleda. „Kõige suurem väljakutse on, kuidas lapse erivajadust märgata ja sellega toime tulla. Seda olen töö käigus palju õppinud. Kuna tasandusrühma määratlus on lai – see rühm on mõeldud kõne- ja segatüüpi spetsiifiliste arenguhäiretega lastele – tuleb vanematel mõnikord lapse diagnoosi täpsustamiseks uuesti komisjoni poole pöörduda, et laps hakkaks saama talle sobivat tuge ja abi.“

Koostöö logopeedi ja perega

Mürakarude rühmas käib 12 last vanuses kolm kuni viis. Kui mullu oli rühmas ka üks tüdruk, siis sel aastal on kõik poisid. Kannikese lasteaias ongi poiste ülekaal, 51 lapse seas on vaid mõned tüdrukud. Lisaks kahele õpetajale ja õpetaja abile tegeleb lastega logopeed ning vajadusel ka eripedagoog. Logopeed töötab lastega individuaalselt oma kabinetis, lisaks korrigeerib nende kõnet rühmas. Logopeediga on õpetajatel tihe koostöö, nädalaplaanid ja teemad arutatakse läbi ja pannakse paika ühiselt. Samuti annab logopeed õpetajatele nõu, mida kellegi puhul arendada tuleb, ning saadab vanematele kodus harjutamiseks ülesandeid. Õpetajad jagavad vanematele tundide kohta tagasisidet Eliisi kaudu.

Päev algab hommikuringiga, millele järgnevad tunniplaani järgi ettenähtud tegevused. Kõnet arendatakse õpetaja Liia sõnul iga päev. „Jutustame pildi järgi või loen ette mõne luuletuse või jutu ning lapsed peavad tähele panema ja ütlema, mis seal juhtus. Kõige raskem ongi meie lastel juttu kuulata ja sellest aru saada.“

Õpetaja räägib lastega palju ning saadab praktiliselt kõiki tegevusi kõnega. See on vajalik selleks, et lapsed kõnet kuuleksid, samuti tekitamaks kõnesoovi lastes, kes ei räägi. „Ärgitan last vestlema ja palun tal oma lauset nii kaua parandada, kuni see õigesti välja tuleb.“

Isetehtud õppevahendid

Õppevahendeid on Liia Schlitskil riiulid ja kapid täis, suurem osa neist tema enda tehtud. Ta tunnistab, et sageli ei leia ta olemasolevate vahendite hulgast selliseid, mis lapsi ja teda ennast huvitaksid. Lisaks saab enda tehtud asju mitmel eesmärgil kasutada. „Minu õde on samuti lasteaiaõpetaja, temaltki olen häid ideid saanud. Samuti on suured abimehed Google ja Pinterest, kust mõtteid ja inspiratsiooni ammutada, pealegi on huvitav on vaadata, mida teised on teinud.“ Igal õppeaastal toimub Kannikese lasteaias mingil teemal rühmadevaheline konkurss. Eelmise õppeaasta teema oligi isetehtud mängu- ja õppevahendid, mille Mürakarude rühm võitis.

Näiteks on õpetaja Liial terve hulk eri otstarbega pudeleid. Ühe seest saab magnetiga värvilisi ussikesi püüda. Teises ujuvad vee sees eri värvi pallikesed, mille hõljumist on rahustav jälgida. Kolmanda pudeli ümber saab kummipaelu lükkida. Õpetaja ütleb, et lastele meeldib pudelitega mängida ja neid uurides aega viita, lisaks aitavad need rahuneda lapsel, kes on parajasti halvas  tujus või endast väljas. 

Ühes suures karbis on siniseks värvitud riis, mille sees ujuvad suured, keskmised ja väikesed kalad. Lapse ülesanne on  pintsettidega „merest“ kalu õngitseda, mis aitab arendada motoorikat. 

Õpetaja Liia sõnul meeldib lastele väga igasuguseid asju sorteerida, olgu need seemned, nööbid, värvilised ja erikujulised makaronid, kivikesed, teokarbid või hoopis paberist väljalõigatud kujundid, marjad, seened, putukad. Lisaks saab esemeid suuruse, kuju, värvi, mustri või mõne muu tunnuse järgi rühmitada.

„Lapsed on hästi leidlikud. Mina olen mängule mõelnud ühe eesmärgi, nemad aga leiavad mõnikord isegi huvitavama viisi seda kasutada,“ naerab õpetaja.

Suurepärane mänguvahend on kineetiline liiv, samuti munarestid, mida saab kasutada mitmel moel. Lastele meeldivad kõikvõimalikud memoriinid, mida saab ise teha. Huvitav vahend on mannakarp: tahvli keskel olev pilt tuleb pintsli abil mannaga katta. Manna asemel saab kasutada ka kuuse- ja männiokkaid.

Väga palju kasutataksegi meisterdamiseks ja mängimiseks loodusest leitud materjali: puulehti ja juurikaid, käbisid, tammetõrusid, kastanimune. 

Laste lemmikud on igasugused katsed – näiteks pani õpetaja äädikalahusesse keedetud muna, mis muutus elastseks nagu põrkepall.

Kevadel tehti aknalaual kasvavate tomati- ja kurgitaimedega õppe eesmärgil katse, kus kasteti üht taime tavalise, teist kuuma ja kolmandat soolveega. Kõige enne närbus soolveega kastetud taim.

Praegu on Mürakarude rühmal käsil liikluse teema, mille tarvis õpetaja Liia valmistas mustast paberist ringi-, kolmnurga-, ovaali- ja ristkülikukujulised autorajad. „Kasutasime neid kujundite õppimiseks ja kinnistamiseks, aga lapsed pidid otsima sarnaseid kujundeid ka rühmast. Üks leidis kolmnurkse salvrätihoidja, teine ringikujulise kapinupu. Ovaalile oli kõige raskem vastet leida, lõpuks leidsime ühiselt, et inimese näokuju on nagu ovaal. Õppekäigul käies uurisime liiklusmärke, mis samuti on ju ruudu-, ringi- ja kolmnurgakujulised.“ 

Õues saab tegutseda teistmoodi toredal moel, otsida taimi ja putukaid ning askeldada õpiaias. Õpetaja ütleb, et tema põhimõte on lasta lastel võimalikult paljusid asju ise teha ja tegevustes käed külge panna. Kuna lapsed on juba piisavalt suured, on kavas hakata nendega rohkem ka õppekäikudel käima, sel nädalal prooviti esimest korda linnaliinibussiga sõitu.

Koos on tore olla

„Meie rühmas on väga tublid lapsed ja meil on tore koos olla,“ kiidab õpetaja Liia. „Eelmise aastaga võrreldes on nad suuremaks kasvanud ning mängivad juba ka omavahel ja omaette. Tihti toimetavad nad mitmekesi ühe vaiba peal nii keskendunult ja vaikselt, et rühma tulija ei saa arugi, et kõik lapsed on kohal.“

Liia Schlitski sõnul areneb tasandusrühma laps pisikeste sammudega, mistõttu teda rõõmustab väiksemgi edusamm: „Rõõmu teeb, kui laps on hakanud minust ja mina temast aru saama või kui kõnetu laps suudab öelda esimesed sõnad. Need on ilusad hetked, mille üle me kõik koos rõõmustame. Lapsele tuleb anda võimalus tegutseda ja kui asjad kohe esimese korraga välja ei tule, uskuda, et järgmine kord läheb paremini. Kannatlikkus, rahu ja järjekindlus viivad lõpuks sihile. Tuleb osata oodata ning ikka ja uuesti proovida, kuni lõpuks õnnestub.“